

narcissist obviously.
[Saucy Sauce]



You know how they say that if you ask for something, the universe giveth? I was bitching about new shoes, pants and a bag for a while now. And after months of wearing broken down baggylight jeans i walked into a store and they had pants that fit me perfectly, on sale. For 8 euros. Eight. I celebrated by spending 30 on food and alcohol.
In regards to the bag, i happened to be cleaning my room out of boredom when, i shit you not, found a bag that was small enough, had a separate laptop compartment and tons of pockets. My roomie had thrown it out during spring cleaning. It had been there the whole time.
In regards to shoes, well... My roomies mom brought gifts from Finland, as she occasionally does. This time it was socks, undies and shoes. Proper winter sneakers. When she gave them to me I nearly broke down in tears, since it had been a brilliantly shitty week. I hugged her, went to my room and broke down in tears. Despite all I had done there were still people who cared.
Sorry. Come to think of it, it's a silly post. Ignore that.








"And this morning? I am Walter White. Arrogant. Conceited. Selfish. Entitled. Looking for ways to blame everything and everyone but myself, even though it is perfectly clear the situation I find myself in is of my own making. And here's the worst part: I'm still naive enough to believe I can attain some level of redemption."- Damon Lindelof
mis sellest, kui palju segavad su käitumist tunded,
tegelikult sõbrannast jätkubki sulle,
ja eks sõprus ongi nagu täiuslik suhe -
kuni ta leiab kellegi, veab, kui too uus kutt
lubab öelda sulle veel lihtsalt heia heia teregi
igatahes pole terel koma ees,
kuigi neiu tõotab su südames edasi olla see-eest
pole sõber talle enam iial nii kallis, kui oma mees
I never seem to stop fucking up. And when I try, I fuck up even more. And It's not even like the Universe is against me, throwing sticks and stones on my pathway, no.
It's the things that I do, myself.
*I've said some horrible things recently. And by some, I mean all of them.
Töötu olemise suurim probleem ei ole mitte krooniline raha puudus ja aja ülejääk, vaid pigem see, kuidas see mōjutab enesehinnangut. Peale kuud aega vōōras riigis isegi mitte nōudepesija ametit saades vōib arvamus endast päris rängalt langeda. Aga siiski hämmastab, kui palju rohkem see mu kaasat mōjutab.
Samas ei ole ma meeleheitel, pigem lihtsat pisut tülpinud ja alarakendatud. Vōtkem seda siis kui puhkust. Mille ma täiel rinnal olen välja teeninud.
Kui eelmisel reedel autokooliga uperkuuti läks, jōudis lōpuks kohale, et see vōitlus on läbi. Sellises tempos pole kuhugi jōuda. Kord-kaks kuus solgutades ei ole mingitki vōimalust sellega lōpule jōuda. Et ōpetaja sōidab vaid lōunast ōhtuni ja hommikud talle ei sobi ja reedeti ta ei taha ja nädalavahetusel ta ei viitsi... Mōni ime, et mul kuidagi sellega ei lähe.
Ja siis esmaspäeval korra sähvatas, et ehk siiski. Et mida ma oleks pidanud tegema juba kuid tagasi. Et mul oleks ülitäpselt kolm nädalat aega ja päevapealt asjad paika pannes ja rajult surudes ehk vōib-olla...
Ja siis läks veel kaks päeva mööda, mil mul polnud aega sellega tegeleda. Ja siis arvutades selgus, et lootus on ikka minimaalne. Ōigemini, seda pole.
Ega mul kedagi peale enda süüdistada pole. Lihtsalt palju raha ja aega on raisatud, mis muud.
Kuna see nädal oli autokooliga taas täielik feil, on lubadega puha putsis praetuse seisuga. Mul on kolm nädalat lennuni ja koolieksamid on ainult kord nädalas. Suht perses värk.
Osaliselt saan süüd küll ōpetaja kaela sōidutada - parimal juhul leiab ta mulle aega korra nädalas ja kui paar nädalat vahele jääb, alustame jälle nōmmelt. Osaliselt saan ajada töö kaela, selliste eilsete feilide pärast. Aga pōhifeil on ikka minu enda tehtud.
Peamiselt selle pärast, et kui sul peale tööd kell kaheksa ōhtul lōpuks väsinud peaga meenub sōiduaega kinni panna, on ōpetaja toru juba hargilt. Ja kui sul järgmisel lōunal memo heliseb, pole sul enam aega. Ja nii päevast-päeva, nädalast nädalasse.
Nüri, nōme tunne on.
Ja ongi nii. Iga-aastase traditsioonina panin täna paberi lauale. Ja kuidagi väga... selge tunne on järsku. Et hulk aega on seda oodatud ja kōheldud ja nüüd on see siis käes. Viimasest vabast kuust oma tarbeks ei jäänud midagi alles, aga polegi tarvis. Kastid on enam-vähem koos, kotid on valmis. Nüüd veel vaid viimased punktid ja kohustused kokku tirida.
Käisin arstide juures. Hammaste puhastamine 40 raha pani natuke kriitilizemalt mōtlema oma vältimatute kulude peale. Juunis lasen ühe kihva ka ära tirida, muu peab ootama. Load on vaja ka vahele mahutada. Läheb kiireks ja raskeks. Aga peab hakkama saama.
Lahkumisavaldus4.doc oli dokumendi nimi.
Kuidagi teistmoodi hommik on.
Suutsin tööl jälle mingi suure sitaga maha saada. See on juba teada, et niipea, kui hakkad end tööl lahedamalt tundma, läheb midagi nihu. Puhas kuramuse hooletus. See ei saaks tulla halvemal ajal.
Mul on erinevaid arstlikke protseduure, mis ma olen täiega viimasele hetkele jätnud. Peamiselt sellepärast, et mul polnud neid üldse plaanis teha. Suur osa reisile varutud säästudest läheb nüüd sinna alla. Mis on jabur, sest samahästi vōiks ma proovida lihtsalt aasta elus püsida ja plekkida seda oma maitsvatest aussi säästudest. Nagu vanasōna ütleb - mis ei tapa, vōib jätta püsiva tervisekahjustuse.
Ja ikka tundub see sōit nii kaugel. Ja samas nii kuradi lähedal.
Ma olen oma prokrastineerimise ikka üsna hämmastavale tasemele viinud. Eelmisel nädalal suutsin pea-aegu ühe plaadiriliisi ära rikkuda ja sel nädalal pole ka parem. Et kui ka vaba hetk tekib, teeks kōike muud, aga mitte seda, mida vaja. Ja mitte sellepärast, et tahaks teha muid asju teha, vaid et nimelt mitte asjalikke asju teha.
Huvitav, kuidas ma nii Aussis hakkama kavatsen saada.
Ōnneks käib mul selline jama siiski pigem hooti peal.

Nii palju siis kokkuhoiust. Ühelt poolt ostan kuukaardi ja arvutan sente, teiselt poolt käin ja pillan, nagu valge inimene - kontserdid, restoranid, kolme euri eest värskeid saiakesi enne tööle minekut... Pillasin kuu esimese nädalaga väljas söömisele 55 euri, lisaks veel üks sushi ja hesburger, mis Madle tōi. Valge inimene to the max!
Aga teiselt poolt. Mul on tekkinud jälle ōrn tahtmine väljas käia, midagi teha ja inimestega suhelda. Kevad on hinges. Kaamos on lōppemas. Ōues on valge. Ja see teeb mind rōōmsaks.
Ja ikka kuradi raskeks raha säästmise.

So it is done. Viisad on makstud ja saadetud, kopsupilt on tehtud. Ma natuke muretan, et äkki sai taotlusesse mōni näpukas vōi kopsu mōni haigus, aga eks see selgub mōne aja jooksul.
Kuidagi veider tunne on küll. Et asjad liiguvad kuidagi eriti kiiresti. Liiga kiiresti?
Muidugi suutsin ma jälle ühe töö pooleldi persse keerata. Mis andis jälle vōimaluse minu kallal ilkuda. Puhas hooletus - panin plaati ja ei vaadanud korralikult peale. Aga mis on nōme, on ülemuste reaktsioon.
Ei, nad isegi ei arva, et ma passin niisama netis. Nad teavad, et ma tööl tihti midagi suvalist arvutis töö kiuste jahmerdan. Seega loomulikult nad tōsimeeli usuvad, et ma teen konkurentide heaks kahel käel haltuurat. Mis annab neile omakorda aluse etteheiteid teha. Et pōhjus minu vigades on milleski muus, kui tasustamata ületunnitöös.
No tööta siis selliste jaoks.
Nii, üks post siis veel. Viimane, ma luban.
Sain asendusraaliks Archos 7G2-e. Esmamulje oli hea, lippas kärmelt ja puudet tundis. Aga Android Marketi puudumine suht halvas selle seade. Peale nädalast jokutamist vōtsin munad kokku ja rootisin ära. Toimis, pea-aegu. Market ikka seadet ei tunnista, aga muud jama saab hōlpsalt peale toppida. Panin podcasti, video, skype'i ja muud jurad tööle. Ainult netipulka pole tööle saanud. Ehk siis hetkel wifi only. Otsin kiiret lahendid. Algne plaan oli täna üle anda.
Tuleb kiire päev. Jälle, kurat küll.
Ma olen autokooli ka lohakile jätnud. Ligi kaks kuud mitte ühtegi sōitu. Küll oli tööd palju, ilm halb, muud teha ja tuul puhus valelt poolt. Nüüd vōtan hoogu, et uuesti helistada.
Neli pool kuud väljasōiduni.
Selle kuu budget lendas jälle kenasti aknast välja.
Nimelt kuu alguses istusime naise okulaarid puruks. Mul oli juba tükk aega plaan talle midagi sellist sünnipäevaks hankida, seega ajastus poleks saanud parem olla. Lihtsalt budgeti lōi sassi.
Siis tegime lōpuks uued dokumendid. Tuleta mulle palun meelde, et ma neil ōhtul järel käiks, eks?
Ja siis ostsime seljakotid. Täiesti random. Jalutasime pühapäeval random poodi sisse, kohe seljakottide juurde ja mallu lemparkott oli -40%. Nobrainer, chi-ching. Leidsin endale ka koti, odava ja funktsionaalse. Lihtsalt eelarve lōi sassi.
Nüüd siis veel viisad, kopsupilt ja piletid.
Üks inimene elab juba mitu nädalat meie elutoas sohval ja ma ei tea, miks see mind nii väga häirib.
Also, ma tahtsin kokku klohmida mingi eepilise ranti selle kohta, kui väga mōnusam oli raha koguda, kui palka maksti veel kaks korda kuus. Aga nagu nende blogimistega ikka on - praeguseks on kōik meelest läinud. Pole enam relevant kell pool seitse reede ōhtul.
Ma lähen nüüd oma asendustahvlile järgi.